Lähisuhtevägivalla ohver vajab üldjuhul spetsialistide abi, et oma elus toimuv vägivald lõpetada. Samas on ka Sinul võimalus abiks olla. Siinkohal mõned soovitused:
Loo kontakt ohvriga!
Kui oletad, et naaber võib olla perevägivalla ohver, ürita temaga kontakt luua ja olla toetav.
Ära karda pöörduda kellegi poole, kes Sinu arvates vajab abi. Ütle, et oled mures tema turvalisuse pärast ja tahad aidata. Sa võid olla esimene inimene, kes on valmis teda ära kuulama ja toetama. Siiski tuleb olla valmis ka selleks, et ohver vestlusest keeldub või vaatamata sõbralikule vestlusele abi ei otsi.
Mõned näited selle kohta, kuidas vestlust alustada:
Ma kuulsin, et teil oli tüli. Kas ma saan Sind kuidagi aidata?Olen mures selle pärast, mida Su partner võib Sinule ja lastele teha.
Kuidas oleks Sinu arvates võimalik olukorda lahendada?
Kuidas reageerivad vägivallatseja käitumisele lapsed?
Ole toetav ja kuula kannatlikult.
Kinnita, et vägivald pole mitte ainult rusikatega peksmine, vaid ka näiteks vägivallaga ähvardamine, vihahoos tahtlik asjade lõhkumine, pereliikmete luku taha panemine jms.
Aita ohvril mõista, et kuritarvitamine ei ole “normaalne” ja ei ole ohvri süü.
Kui kannatanu ei ole suhtlemisaldis, püüa talle anda abivõimalusi tutvustav infomaterjal, mida võid saada politseist, ohvriabist või muudelt abistavatel organistasioonidelt.
Paljud vägivalla ohvrid häbenevad perevägivallast rääkida isegi oma lähedastele, ammugi siis veel vaevu tuttavatele inimestele.
Mida ei tohi teha:
Ära ole pealetükkiv. Võimalik, et ohver keeldub tunnistamast olukorra tõsidust või püüab toimunut eitada. See, et Sa temast hoolid, on tema jaoks tähtis, kuigi see ei tarvitse tingimata välja paista.Ära anna hinnanguid, lase ohvril soovi korral seda ise teha.
Ära süüdista ohvrit vägivaldsesse olukorda sattumise pärast (pole kasu, kui Sa esitad küsimusi stiilis: „Mida Sa tegid, et ta nii käitus?“ „Kuidas Sa võid teda veel armastada?“ „Miks sa talud nii halba kohtlemist?“). Sellised küsimused tekitavad temas tunde, et ta on ise kuidagi vägivallas süüdi.
Ära ürita välja selgitada vägivaldse käitumise „põhjuseid“, vaid keskendu ohvri toetamisele.
Ära kritiseeri vägivallatsejat – see võib tekitada ohvril vajaduse hakata oma partnerit ja suhet kaitsma.
Ära anna otseseid soovitusi suhtest lahkumiseks – igal inimesel peab olema võimalus oma elu puudutavaid otsuseid ise teha.
Ära arvusta ohvrit, kui ta väidab, et armastab oma vägivaldset elukaaslast ja soovib temaga edasi elada. Vägivaldsest suhtest väljumine on keeruline ja pikk protsess, mis võib võtta aastaid (vahel isegi aastakümneid).