• Partneri pidev kontrollimine.
    Mees tahab pidevalt teada, mida naine teeb ja seab ta liikumisele piiranguid, näiteks ootab, et naine täpsel ajal töölt koju tuleks.
  • Moonutatud nägemus endast.
    Vägivaldset meest võib iseloomustada enesekeskne ja ülespuhutud minapilt. Ta ei taju end vägivaldsena ega pruugi näha oma vägivalla tagajärgi.
  • Priviligeerituse tunne.
    Mees usub, et temale kuuluvad teatud õigused ja privileegid, mis ei laiene teistele pereliikmetele. Pereelu keerleb sellise mehe ümber.
  • Tugev omanditunne.
    Vägivaldne mees tajub lapsi ja naist justkui endale kuuluvana, mistõttu eeldab ka nende allumist enda soovidele ja korraldustele.
  • Ebarealistlikud ootused ja kõrged nõudmised pereliikmete käitumise suhtes.
    Vägivaldne mees ootab (peab iseenesestmõistetavaks), et naine ja teised pereliikmed täidavad tema käske. Nõudmiste mittetäitmisele võib järgneda “karistus”. Teiste soove ja vajadusi ta ei taha/oska märgata ega pea oluliseks nendega tegelemist.
  • Armastuse ja vägivalla segiajamine.
    Mees põhjendab vägivalla kasutamist naise armastamise ja temast hoolimisega.
  • Manipuleerimine.
    Vägivaldne mees võib naisega manipuleerida, selleks et tema käitumist kontrollida või temas segadust tekitada.
  • Vägivalla kasutamise õigustamine ja vabandamine.
    Toime pandud vägivalda kaldub mees eitama või tühisemana näitama, end seal juures õigustades, ohvrit süüdistades ja juhtunule väliseid vabandusi leides (nt alkoholijoove, raske tööpäev, töötus, pealetükkivad sõbrad vms).
  • Ekstreemne armukadedus.
    Vägivaldset meest iseloomustab liialdatud armukadedus, kusjuures ta võib olla armukade isegi partneri sõprade ja sugulaste suhtes.
  • Naise autoriteedi õõnestamine.
    Vägivaldne mees võib kritiseerida naist (laste ema), nimetada teda laste juuresolekul rumalaks, saamatuks ja halvaks lapsevanemaks, kasutada sõimunimesid.
  • Patriarhaalsed hoiakud ja rõhutatult traditsioonilised soorollid.
    Võrreldes mittevägivaldsete meestega usuvad vägivaldsed mehed oluliselt enam, et mees on peres pea, ainuisikuline otsustaja ja suhetes domineeriv. Naine on aga isik, kes peab alluma mehe poolt kehtestatud korrale.
  • Kahepalgelisus.
    Võõrastega, sh ametiisikutega suheldes võib vägivaldne mees jätta väga viisaka, hooliva ja rahumeelse inimese mulje. Ka võõraste juuresolekul võib ta naisega käituda hoopis teisiti kui kodus, kus tunnistajaid ei ole.

VÄÄRARUSAAMU NAISTE VASTU SUUNATUD VÄGIVALLA KOHTA

  • Naine kutsub ise esile vägivaldse käitumise.
    Selle arvamuse järgi naine provotseerib meest vägivaldselt käituma oma pideva torisemise, vastuhakkamise, märkuste tegemise, kurtmise ja nõudmistega. Nii nähakse naist süüdlasena toimunud vägivallas, meest aga kui naise ohvrit ja vägivalla eest mittevastutajat.
    Keegi ei ole vägivalda ära teeninud! Kui teise inimese käitumine häirib, siis saab reageerida vägivallatult. Vägivaldne mees on see, kes otsib põhjust oma agressiooni välja valada.
  • Kui naine muudab ennast, püüab olla parem abikaasa, hoolitseb rohkem oma mehe eest, muutub ka mees.
    Tegelikkuses ei ole mehe vägivaldse käitumise põhjus naises, ükskõik, mida naine ka teeb või kuidas käitub. Mehe kiitmine, tema nõudmiste järgimine või ka vastuhakk ei vii vägivalla lõppemiseni. Iseennast ja oma käitumist muutes ei ole võimalik muuta teist inimest. Vägivald paarisuhtes ei lõpe iseenesest. Naise vaikimine ja juhtunu väljakannatamine on justkui vesi vägivallatseja veskile. Väärkohtlejat julgustab teadmine, et juhtunu ei tule avalikuks ning selle eest ei saa karistada.
  • Mehe kahetsus ja süümepiinad tähendavad, et ta on muutunud.
    Pärast järjekordset rünnakut kahetsusfaasis viibides võib mees ise siiralt uskuda, et see oli viimane kord. Kuid sellised andekspalumised ja lubadused lähevad varsti meelest, koguneb uus vimm, mis süvenedes avaldub uue vägivallaintsidendina. Täiskasvanud väljakujunenud isiksust on väga raske muuta, eriti kui tegemist on pikaajalise vägivaldse käitumise harjumusega. Siin oleks vaja professionaalset abi.